Osas 1 sai põgusalt räägitud treeneri ja õpilase koostöö alusest. Oleme treenerite seas viimasel ajal palju rääkinud treenerite vastutusest ja õpilase vastutusest. Tihti on asjadel mitu poolt ja alati ei saa näpuga ühes suunas näidata. Süüdistamine ei pruugi asju soovitud viisil edasi viia, nii et mõtlesin hiljuti palju arutelu tekitanud treenerivastutuse eetikale teise vaatenurga: õpilase vastutus.
Ka minul on olnud selle kohta pikka aega seisukohti ja mõtteid, kuid ma ei ole tahtnud oma mõtteid selle kohta avada. Mulle ei meeldi näpuga näidata (ja ma ei tee seda ka praegu), kuid arvan, et alati on mõistlik asju heas vaimus arutada. Ja ausalt öeldes mõtlesin tükk aega, kas ma tahan selle teksti ikkagi avaldada. Kui te seda teksti praegu loete, siis mul on õnnestunud oma julgus kokku võtta.
Treeneri ja õpilase koostöö on sageli väga tähendusrikas suhe, see on lepinguline suhe. Kummalgi on teise suhtes õigused ja kohustused. Õigused ja kohustused on koostöö erinevatel etappidel erinevad. Treener ja õpilane peavad saama olla kindlad, et mõlemad peavad kinni vastastikku kokku lepitud asjadest.
See on võitlus iseendaga ei treeneriga.
Entusiasm ja kirg on liikumapanev jõud, olenemata eesmärkide tasemest. Võimaluse oma potentsiaali realiseerida võib leida kirest, pühendumisest, õigetest eesmärkidest, endast parima andmises ja vastutuse võtmises. Treeneri koostöö põhineb kokkuleppel ühistes tegutsemismeetodites ja usaldusel, et mõlemad töötavad üksteise parimaks. Ühised valikud on teadlikud ning põhinevad aususel.
Õpilase vastutus on sama oluline kui treeneri
Tean ise enda kogemusest ja olen kuulnud treeneritelt palju olukordi, kus õpilane on palju rääkimata jätnud ning haleda lõpptulemuse pärast näpuga treeneri poole näidanud. Taustast või hetkeolukorrast ei räägita alati ausalt (või ignoreerib õpilane neid täielikult) ning treener jääb paljust olulisest ja arengu seisukohalt äärmiselt vajalikust infost ilma.
Ma võin olla ükstapuha kui hea või halb treener, ei loe ma õpilase mõtteid. Ma pean väga oluliseks – et tean, mis minu õpilase peas toimub. Kuidas tal tegelikult läheb või kuidas ta on seda kõike koostöö ajal või enne seda rakendanud. Ma ei saa treenerina ju teada, mis vallandab teise inimese vaimse või psühholoogilise heaolu, kui ma ei tea õpilase tausta ja hetke olukorda. Samuti ei saa treener midagi ära teha õpilase eest või jätta tegemata.
Mõned õpilased (mõnikord alateadlikult) teesklevad oma treenerile üliinimlikkust. Vaikitakse oma taustast, psühholoogilistest väljakutsetest, uneraskustest, elusituatsioonidest, vaimse tervise probleemidest, ebaõnnestumistest, juhenditest mitte kinni pidamisest ja paljudest teistest asjadest. Kui õpilane väidab, et kõik on nii ideaalne, tähendab see minu kõrvu kohe „midagi on kuskil mäda“. Ei ole olemas üliinimlikkust ja see on selge märk, et midagi jäetakse rääkimata. Treener ei saa kõikehõlmavalt ja tõhusalt juhendada kui treener ei tea kogu tõde.
Tulemused tihti on need, mille alusel pannakse külge silt „ hea või halb treener“. Kui soovitud tulemust ei tulnud, vahetatakse treenerit või treeningut ja haugutakse tagant, kui ebaprofessionaalne on treeneritöö olnud. Jah, selliseid WTF-i olukordi on erinevate treenerite jaoks olnud palju.
Laske oma häälepaelad valla õiges kohas! See õige koht on siis kui takistus reaalselt aset leiab, ei peale seda ega selja taga. Treener ei saa tervikut kujundada ega asjadele reageerida, kui ta ei tea, mis tegelikult toimub.
Iga õpilane peaks endalt küsima järgnevad küsimused enne kui asub treeneri poole näpuga näitama:
- Kas minu südametunnistus on puhas?
- Kas olen täitnud treeneri ette antud juhised eeskujulikult?
- Kas olen hoidnud treenerit kursis elu väljakutsetega?
- Kas olen konsulteerinud takistuste korral treeneriga ja leidnud lahenduse?
- Kas olen täitnud omapoolse kohustuse?
Kui vastasid eelnevatele küsimustele ei, või isegi osale nendest, siis näpuga võib näidata tihti just enda poole. Isegi meistertreener ei suuda õpilase mõtteid lugeda. Eelmises postituses rääkisin, mis on eduka koostöö alus. Kui üks osa sellest logiseb, logiseb mitu muud asja selle tagajärjel.
Minul on olnud mõni üksik selline kogemus. Suures pildis on see olnud nii, et õpilane maksab mulle X summa ja on teadlik mida ta selle summa eest saab. Õpilane ootab sellest hoolimata palju enam, kuid treener seda ei tea. Õpilane ei ole teavitanud treenerit, et soovib ja vajab enamat. Treener seetõttu täidab algseid kokkuleppeid. Samas õpilane ise ei täida treeneri ette antud juhiseid ja treener ei ole sellest teadlik.
Minu kogemusel õpilane ootab minult palju rohkem kui kokkulepe on olnud ja hiljem nimetab mind treeneriks kes teda ei toetanud. Samas ise kohusetundetult eirab suure osa ette antud juhiseid ja ei saavuta edukaid tulemusi tänu sellele. Tekib küsimus kuidas selle kõik oleks võinud ära hoida?
Kogemustega treener ei ole rumal! Ta näeb kas juhendeid täidetakse või ei, sest korrekselt täidetud juhendite korral on tulemused silmnähtavad. Samas kui olen uurinud kuidas läheb, siis õpilase sõnul kõik sujub ideaalselt ja elu on nagu lill.
Õpilase kohustus on selgelt väljendada oma ootused. Selle alusel treener selgitab õpilasele realistliku tegevusplaani ette antud eesmärgi saavutamiseks. Lõpuks tekib koostööle hinnasilt. Treener täidab vastavalt sellele oma kohustuse ja õpilane oma. Lihtne eks?
Tegelikult on see raskem kui arvata oskate! Nimelt oodatakse treenerilt rohkem kui kokku on lepitud, ilma erilise tasuta ja seda üldse treenerile väljendamata. Kui palju te tegelikult mõtlete sellele? Kui palju treener kasutab oma aega õpilase jaoks? Kui palju ta teeb seda ilma töötasuta? Kas treener on ka inimene?
Mina treenerina võin öelda, et hoolin siiralt oma õpilastest. Panen oma töösse kogu oma hinge ja võtan seda südamega. Annan endast ära nii palju, et unustan enda heaolu täiesti ära. Kus tuleb vastu piir? Kas treener võib ka nii läbi põleda? Mis jääb treenerist järgi kui ta annab endast ära nii palju aga samas ei saa selle eest vastavat tasu!
Kas olete kunagi selle peale mõelnud, kui palju oled saanud treenerilt tagasisidet ja nõu täiesti tasuta? Kas oled oma treenerile öelnud südamest aitäh!
