Kõik kes mind jälgivad teavad, et Fitness on minu elu kuid esimest korda peatun korraks teemas – mis on samuti osa minu võitlust.

Üks Fitness võitlus iseendaga on valmistuda võistluseks ja teine omaette võitlus on valmistumise järgne periood

Ausalt öeldes pole minu tegemistes mingeid saladusi ega maagiat. Töötan oma eesmärkide nimel iga päev kõvasti. Võistlemine on väljakutse, päevast päeva. Iga päev toob uue takistuse ja iga nädal uusi saavutusi. See on nii väga rahuldust ja väljakutseid pakkuv ning ma ei muudaks midagi selles osas oma elust. Fitness on spordiala, milles on nii palju positiivsust ja nii palju negatiivsust. Üldiselt me räägime ainult positiivsusest. Täna räägin avameelselt negatiivsusest.

Ettevalmistuse ajal teevad sportlased kõvasti tööd ja järgivad soovitud tulemuste saavutamiseks rangeid ajakavasid, toitumisharjumusi, dieete, unegraafikuid ja stressijuhtimise/enesejuhtimise rutiini. Iga päev ärkavad nad veidi erinevas kehas, mis on nagu heroiin. Kuid mis juhtub peale võistlusi? Sellest nii väga palju ei räägita.

Tunnistan avalikult, et peale võistlusperioodi 2 kuud olin ma väga hädas oma kehapildiga ja kohaga oma elus. Lisaks oli mul probleeme jõuda vaimselt selleni, et mis nüüd edasi saab? Hirm…kindlasti, sest see on kõik mida oskan.

Kuigi minu jaoks pole miski rohkem rahuldust pakkuv kui jälgida, kuidas mu keha ja vaim kasvades ja arenedes muutub. Kuid kui keha ja vaim toimib absoluutsel piiril, kaasneb sellega palju ka ebakindlust.

Mul ei ole olnud varem nii suurt probleemi sellega, kui oli sel korral. Püüdsin leida teed tagasi lihtsa tervisliku toitumise, armastamise ja uuesti treenimise juurde. Ilma pideva nälgimiseta, ärevuseta pärast söömist. Või näiteks anda endale võimalus puhata, aktsepteerida, et ma ei pea minema jõusaali. Raske on aktsepteerida oma keha, kui see ei ole tippvormis nagu mul on olnud viimased 6 aastat. Kui lasen natukenegi jälgimisest lahti, tunnen end „paksuna ja rasvasena“. Üleminek “normaalse toitumise”  pärast võistlemise lõpetamist või ajutise võistluspausi võtmist on tõesti väga raske.

Mida vähem rahulolevana tundsin end igapäevaselt oma tervise ja isikliku enesehinnanguga. Seda rohkem ülesöömist toimus. Ja kuna ma muudkui vingusin enda suhtes, mis ei aidanud kehapilti üldse parandada ja tsükkel jätkus.

Mul kulub kuid, kui mitte kauem, et tunnistada füüsilisi muutusi oma kehas. Nägemus sellest, mida ma arvan, kuidas välja näen ja kes ma olen, mida mina vajan.

Pärast võistlust peaksin andma oma kehale puhkust. Kasvatama lihasmassi ja kaalust veidi juurde võtma, mis tähendab, et ma ärkan iga päev veidi pehmema kehaga. Mida on kuidagi raske aktsepteerida.

Miks on tervislik ja stabiilne toitumine pärast Fitnessi võistlusi nii raske ülesanne?

Noh, see on reeglite järgimise sport! Treenerid koostavad jäigad toitumisplaanid ja kehtestavad täiendavaid reegleid mida peab jälgima 101% täpsusega. Olen koguaeg dieedil, hooajal või väljaspool hooaega. Valmistan igal õhtul söögi ja kaalun iga grammi, tassin oma karbid kaasa, kuhu iganes lähen. Igaks juhuks on ka toidukaal kaasas. Kõik muu, ka armastus on teisejärguline.

See kõik tähendab seda, et keegi teine käskis mul seda teha, sest kui ma seda teen jõuan soovitud tulemuseni. Olengi TÄIELIK reeglite järgija, makroloenduse ekspert, valkude ja süsivesikute tarbimise järgija, sest ilma nende rangete reegliteta ei usalda ma ennast ühegi lusika ega kahvli ligidale KUI valmistun võistluseks. Nii et aja jooksul lõpetan oma keha, oma vajaduste ja soovide kuulamise seoses toidu ja südame soovidega.  Võtan ära endalt loa tundma vaheldust, mõõdukust ega isegi mõelda, mida süüa väljaspool seda, mida keegi teine arvab, et „peaks“ sööma. Ma ei luba endal isegi mõelda, et keskenduksin armastusele.

Kaob ära tunnetus enda keha ja meele vahel. Muutun sõltuvaks. Alateadlikult ei saa ma isegi aru, kui piirav olen. Toit ei ole enam lihtsalt toit, mida tarbin oma keha toitmiseks. Toit on ülesanne! Toitun, et kontrollitunne oleks pidev, või sellepärast, et see täidab ette antud normid. Miski muu ei loe! Toit muutub passiivseks ja lihtsalt tühjaks mittetäitvaks tegevuseks.

Olen teinud koostööd paljude konkurentidega, et aidata neil leida tee tagasi tervisliku toitumise ja treenimise rõõmu juurde, armastuse ja  isegi kui see tähendab avastamist, et lõppude lõpuks pole võistlemine nende jaoks just kõige õigem tegevus.

Selleks, et olla edukas Fitness valdkonnas, on ülal räägitud karm reaalsus. Pean igapäevaselt valima kahe asja vahel, sport või armastus. Lihtsam on valida sport, sest see on minu kätes mõjutatav ja samas armastus ei ole.

„Me ei peaks kunagi inimesi hindama saavutuste põhjalt, sest me ei tea mille arvelt need on saavutatud“

Kõik nüüd ja kohe!

See maailm kus me elame, kõik luuakse kiires tempos, kõik tormavad oma saavutusi eksponeerima, on vaja kiiret kehamuutust, et tunda end õnnestunult ning näidata seda oma sotsiaalses keskkonnas! Karm tegelikkus on see, et keha ei muutu nii kiiresti. Pealegi, kui meil kõigil oleks nii lihtne suureks ja saledaks saada, siis oleks ihaldatud kehaga inimesi oluliselt rohkem.

See teema käib minu töös ja isiklikus elus pidevalt läbi. Olen juba pähe jätnud kõik need vastused mida vastan. Reaalsus on see, et teil pole aimugi millest kõigest olen loobunud, et seda saavutada. Kunagi oli mul nendest asjast ükskõik, umbes 3 aastat enam ei ole. Mina olen täitnud juba mitmeid elu unistusi, mille kõrvalt ma ei näinud elus mitte midagi muud. Ehk seda oma mida tegelikult vajan.

Elu ilma armastuseta on lihtsalt tegutsemine ja sooritamine

Olen õnnelik ja rahulik inimene. Kindlasti olen üsna koduhiir, aga teisalt energeetiliselt rõõmus ja naudin seltskonnas olemist ka pikemalt. Mul on täiesti hea olla üksi kuid vanemaks saades olen aga hakanud üha enam igatsema enda aega – kellegagi koos.

Minu sõprade ja pere seas on pidevalt teemaks minu üksi olemine. Neil on lausa omad fraasid tekkinud selle kohta. Tegelikult üksi olemine on tähtis. Kuigi olen elanud ja elan üksi, olen sellega täiesti rahul, tunnen siiski, et oleks nii tore kui oleks oma enda pere. Üksi olemine nõuab julgust! Kuid aktsepteerin ennast ja oma eluolu täpselt sellisena, nagu see on. Olen sellel teemal väga tundlik ja olen otsustanud lasta oma südamel end juhtida.

„Tean kes ma olen ja jään selleks“

Tean, et inimesed teevad oma elus valikuid, mis ei vii neid soovitud tulemuseni ja ei täida nende vajadusi. Nagu loete, olen seda aastaid teinud ise ja alles hiljuti veendusin kuidas keegi teine tähtis inimene minu kõrval tegi sama. Meie tegutsemine ja meie ise, oleme enda kõige suuremad vaenlased.

„Olen õppinud, et on hullumeelne mitte kuulata oma südant“

Sotsiaalmeedia, kuhu igaüks saab üles laadida oma kehast pilte ja videoid, võib tekitada nii imetlust kui ka armukadedust. See on eriti levinud noorte ja keskeas inimeste seas.  

Üha tavalisem on olukord, kus tervise- ja fitness fännidele peab selgitama, et esteetiline kehaehitus nõuab kannatlikkust ja pikaajalist järjepidevust; tervise ja ilu suunas ehitamine peaks olema järkjärguline protsess. Unustatakse ära, need tähtsamad asjad elus, mis loevad. Kogenud personaaltreenerina võin öelda, et ainus viis selleks, et seda kõike saada on olla kannatlik, pühendunud, kuulata oma tervist, keha, südant ja puhata piisavalt.

Minul on endal olnud unega probleeme väga palju. Väga tihti toimetan 5-6 tunnise unega ja ka see on katkendlik. Nimelt võin olla ükstapuha kui väsinud, tunnen lausa ebamugavust kui lähen magamistuppa. Hetkega kaob minult uni ja seal olemine tekitab minust ärevust. Võin siis lõpuks olla nii väsinud, et suudan olla lihtsalt magamata kuniks jään lõpuks haigeks.

Mitte ükski asi siin elus ei ole täiuslik. Ehk siis elus on ei ole kehapilt kõige olulisim vaid tasakaal kõigis elu valdkondades. Me peame rohkem kuulama enda vajadusi kui enda tahet.